See oli suur ja hämar Alpi võõrastemaja, kuhu jõudsime väsitava matka järele mulle tundmatus ja metsikus maastikus. Algas juba öö pikk, sajune ja sügisnukker. Vihm peksis raskel, hoogsal krabinal meie väikese toakese tumedaid aknaid ja kuna see asetses hoone kolmandal korral, otse katuse all, siis kostis vihmahoogude valjenedes, otsekui oleks kosk vajunud valjul, matval kohinal kogu majale. Ümberringi hundas sügistorm, keerutades langenud lehti aknast väljalangevasse valgusse. Alt restoranisaalist kostsid mustlasorkestri nukrad helid, ulatudes üles läbi vihma ja tormi kohina, otsekui mähitud mitmesse linikusse.
See oli vana kõrts, luitunud aastakümnete sa-dudes, mägestiku tormides ja tuiskudes. Põlispuist piiratud, evis ta vanadele majadele omase kodususe ja arhailisuse.
Eriskummaline ja närvepiitsutav päev oli jäänud seljataha, kuid nüüd tundus kõigest hoolimata selles vanas majas, pilvedesse küündiva mägestiku jalal keset kolletavaid põlispuid siin üksikus ja metsikus kohas, üsna eemal tsivilisatsioonikeskustest, päris soojalt kodusena ja mugavana.
