«Kivi kivi peale», kirjutatud peamiselt 1937.-1938. aastal ning ilmunud 1939. aastal, kajastab meeleolusid eesti intelligentsi seas vapsismi võimulekippumise ja sellele otseselt järgnenud ajal, mil pätsliku fašismi kiiluga taoti välja vapsliku fašismi kiil.
Romaani keskkujuks on noor, elluastuv arhitekt, kes fašistlikult Saksamaalt väljaaetuna Eestisse jõudes hellitab lootusi oma võimete ja oskuste täielikuks rakendamiseks. Kuid siin satub ta vastuollu võimuloleva kodanlusega, olgu sel siis demokraatlik või vapslik ilme. Ta võimed ei leia õiget rakendamist kodanlikus ühiskonnas, ta loominguline tuhin jookseb liiva. Oma opositsioonilise hoiakuga, oma kriitilise suhtumisega ümbrusesse, arusaamisega kodanliku ühiskonna ummikust, kuid mitte veel selge ettekujutusega selle arengukäigust ja töölisklassi vabastavast jõust kajastab romaani peategelane seda osa eesti intelligentsist, kes oli end kodanlikust korrast juba eraldanud, kuid ei olnud veel liitunud uue ühiskonnakorra, sotsialismi eest aktiivselt võitleva klassiga, töölisklassiga.
Romaanis kesksesse valgusesse asetatud eesti progressiivne haritlane kuulub nende haritlaste hulka, kes 1940. aasta pööret vaimustatult tervitasid kui väljapääsu hingematvast õhkkonnast ja kellest said nõukogude korra aktiivsed ehitajad.
Autor