Romaani keskkujuks on noor, elluastuv arhitekt, kes fašistlikult Saksamaalt väljaaetuna Eestisse jõudes hellitab lootusi oma võimete ja oskuste täielikuks rakendamiseks. Kuid siin ta satub vastuollu võimul oleva kodanlusega, olgu sel siis «demokraatlik» või vapslik ilme. Tema võimed ei leia õiget rakendamist kodanlikus ühiskonnas, tema loominguline tuhin jookseb liivale. Oma opositsioonilise hoiakuga, oma kriitilise suhtumisega ümbrusse, arusaamisega kodanliku ühiskonna ummikust, kuid mitte veel selge ettekujutusega selle arenemiskäigust ja töölisklassi vabastavast jõust kehastab romaani peategelane seda osa eesti intelligentsist, kes end kodanlikust korrast küll eraldas, kuid ei olnud veel liitunud uue ühiskonnakorra, sotsialismi eest aktiivselt võitleva klassiga, töölisklassiga.
Siin kesksesse valgusesse asetatud eesti progressiivne haritlane kuulub oma ilmelt nende haritlaste hulka, kes 1940. aasta pööret vaimustatult tervitasid kui väljapääsu hingematvast õhkkonnast ja kellest said nõukogude korra aktiivsed ehitajad.