«Klaasist tüdruk» on taanlanna Karin Dyhri dokumentaalromaan intsestist ja selle mõjudest nii lapse- kui täiskasvanueas. Raamatus on Karin endale Ida nimeks pannud.
Ida elab pealtnäha idüllilises peres, kus toimuvad ühised muusikaõhtud ja intellektuaalsed vestlused, kuid Ida jaoks kukub see perfektne kaardimaja öösiti kokku. Armastavast päevaisast saab julm väärkohtleja. Raamat valgustab põhjalikult intsesti olemust ja selle ränki mõjusid nii lapseeas kui ka hiljem täiskasvanuna. Karini kogemus tõestab, et kui traumaga piisavalt tööd teha, on olemas lootusekiir tervenemisele ja helgemale tulevikule. Karini kaitseingliks – kui nii võib öelda – osutub psühhiaatriahaigla osakonnaõde Jan Nielsen, kes raamatus on Kim. «Ta on kõige andekam ja armastusväärsem terapeut, kes mul kunagi on olnud,» ütleb Karin.
Seksuaalne väärkohtlemine on universaalne kuritegu, millel pole tegemist rahvuse ega riigiga. Kõik, kes on seda kuritegu kogenud, saavad Idaga samastuda. Raamat ei ole kerge lugemine, kuid annab samas lootust, et on võimalik terveneda ka nii raskest traumast. Loodetavasti leidub Eestiski Kimi-suguseid terapeute ning tegutsevad ka tugigrupid, kus kindlasti aidatakse.
Karin Dyhr ütleb ise julgustuseks: «Tahan julgustada teisi intsesti üle elanuid ja nende abilisi, asjaajajaid, abikaasasid, lapsi. Sellest on võimalik välja tulla, saada terveks, isegi pärast raskeid sümptomeid ja süngeid diagnoose. On võimalik mitte ainult ellu jääda, vaid ELADA. Võib-olla paljude armidega, nii nähtavate kui nähtamatutega. Ent täisväärtuslikku, head elu, mis ei hõlma needuse edasi kandmist järgmisele põlvkonnale. Aga selleks on abi vaja. Ma ei usu, et keegi selle ülesandega üksi hakkama saaks.»
