XX sajandi jooksul ei ole kunstiteaduses klassitsismi kontseptsioon kuigivõrd muutunud. Arvestades vahepealseid saavutusi humanitaarteaduste metoodika, semiootika ja psühholoogia vallas, esitab Linnar Priimäe monograafia «Klassitsism. Inimkeha retoorika klassitsistliku kujutavkunsti kaanonites» (kd I–III, 2005) fundamentaalse uurimuse selle kunstifenomeni ümbermõtestamiseks. Töö kunstiteoreetiliseks põhihuviks on Juri Lotmani retoorikakontseptsiooni ülekanne sõnakunsti vallast kujutavkunsti valda, kunstiajalooliseks peaaineseks aga ajalooliste klassitsismikaanonite (Polykleitos, Pheidias, Raffael, Poussin, Winckelmann, David, Hildebrand) eritelu nende kesksete esteetikakategooriate järgi. Eraldi peatükid on pühendatud XX sajandi klassitsismide – natsionaalsotsialistliku riigikunsti ja sotsialistliku realismi käsitlusele. Doktoritööna kaitstud monograafia retsensent akadeemik Peeter Tulviste: «Linnar Priimäe doktoridissertatsioon ei ületa humanitaar- ja sotsiaalteadustes aktsepteeritud nõudeid PhD kraadi taotlemiseks esitatud töödele mitte üksnes füüsilise mahu, vaid sellesse kätketud vaimutöö, vaimse nõudlikkuse ja järelduste olulisuse poolest.» Teos on kasutatav käsiraamatu, antoloogia ning õpikuna. Komplekt koosneb kolmest raamatust.