Mati Undi «naiivse» romaani «Hüvasti, kollane kass» (1963, igas järgnevas väljaandes pisut silutud) ja «revideeritud naiivse romaani» «Tere, kollane kass!» (1992) näol on tegu kaks korda kirjutatud omaeluloolise arenguromaaniga. Esimene, oma eheduses suursündmus ning 18-aastase autori kohta silmapaistev saavutus, kannatas ajastuomase konjuktuursuse all. «Tilgutasime oma teostesse õpetaja soovil suvaliselt leninit ja kosmot,» on autor oma teosele ise hiljem andnud karmi hinnangu. Seepärast üritas ta pärast Eesti iseseisvumise saabumist poliitilist valet ja erootika salgamist õiendada romaani uue versiooniga, mis pidi käsitlema noore Undi «tegelikku» elu. Nagu fantaasiaküllasest loojast arvata oligi, ei saanud see palju tõelähedasem.
Need pole ehk Undi võimsaimad teosed, aga väga kõnekad abimehed tema elu ja kirjatööde mõistmisel. Motiive esikromaanist on rännanud Undi mitmesse teise raamatusse. Võiks koguni öelda, et «Kassi»-romaan on Mati Undi – valdavalt ju iseenesest kõneleva – loomingu selgroog. Et pärast romaani «Tere, kollane kass!» kirjutas Unt näidendite ja lühiproosa kõrval vaid ühe, kultuuriloolise romaani «Brecht ilmub öösel» (1997), sai «Kassi»-romaanist Mati Undi kirjanikutöö omamoodi kokkuvõte. Viimasest «Kassist» ilmneb, et autor ei armasta enam elu kui materjali, vaid lähtub uue teose kirjutamisel hoopis oma varasemast loomingust. Kerge undiliku melodramaatilisusega võiks öelda, et see saigi talle kui kirjanikule saatuslikuks ning tõukas ta lõplikult teatri valda, kus sai kohandada ja lavastada teoseid – mitte elu –, tsiteerida suurmehi ja ennast. See sobis täitmatu kunstijanuga Undile.