Autori senistest raamatutest üks hoogsamaid ja lustlikumaid. Irooniat on peidetud nii igavikuliste kui päevakajaliste teemade sisse. Kui lugejal tekib himu midagi liiga tõsiselt võtta, kas või õiget kirjapilti ihata, siis on ta juba petta saanud ning luuletaja itsitab kihedalt nurga taga.

Ivar Sild on jõudnud tõdemuseni, et tegelikult enam ei kohane ega muutu ei kunsti- ega elutõdede vallas. Seega tuleb vist lihtsalt olemas olla ja olla ise, kui vaid keegi annaks teada, kes ta tegelikult siis on.

ahh
ärge ütelge et minust saamas
on järjekordne kloun
või saarmas
kes ujuda ei oska