TUNDMATU SÕDURI HAUD Mu haua kohal tasa sahisevad need nõtked haavad juba ammu, ammu... Ma tean, me kodunurmil jälle sammub kuldnokkade ja orastega kevad.
Mis sest, mis sest, et ükski silm ei näe, kuis teda õnnistavad minu käed.
Mu meel on kerge meie põllu pärast - see sinu hoida jäänd. Su armsad palged on vahest veelgi pisarais. Kuid valge mu surmaöö on nende puhtast särast.
Mis sest, et minu hauda sa ei tea - ta üle kuldseid viljavihke sead.
Nii hää on puhata. Mu palav veri ei vooland asjata. Mu kustuv vaade ju nägi võidulippu üle maade. Ei selle kirkust uhu ajameri.
Sest võitlus, mis mu siia hauda tõi, see miljoneile vabaduse tõi.
