Kristiina Ehin · 2017

Kristiina Ehin · 2017
Ühtäkki mõistsin, et minu elus on olnud kohtumisi inimeste, paikade, lindude-loomade, hetkede ja iseendaga, mis on mulle tähendusrikkad, kuid ununeksid siiski ühel päeval täielikult, kui ma neid luuletusteks ei kirjutaks. Just sellest äratundmisest ongi see luulekogu alguse saanud. Lähisuhted, laste ja vanemate kontakt, vajadus emakeelse kultuuriruumi järele, sõprade otsingud ja igapäevaelu mõtestamine on selle luulekogu tähtsaimad märksõnadkirjeldab autor raamatu sündi.
Kuis haukab öö… Sa vaata seda aega
mis iluimidžite ussipurust!
See ostukärukujuline maailm
kord veereb vastu seda kivi puruks
mis seisab siin ja midagi ei taha
musttuhat aastat ümber madal meri
Kui surmamõistetud kel vähe raha
meis tuikas veri(Katkend avaluuletusest)