Odette Rider vaatas tõsiselt noormehele, kes toetus oma avatud kirjutuspuldi vastu. Tüdruku puhast näonahka jumestas nõrk puna ja tema hallide silmade karskes sügavuses oli tuluke, mis oleks hoiatanud iga meest, kes polnud nii rahul oma vaimukusega ja veenmisvõimega kui Thornton Lyne.
Mees ei vaadanud tüdruku näole. Tema silmad libisesid heakskiitvalt üle tüdruku täiusliku kuju, pannes tähele tema selja sirgust, uhket peahoidu, saledate käte kaunist vormi.
Ta lükkas tagasi laubalt oma pikad mustad juuksed ja naeratas. Talle meeldis uskuda, et tema nägu evis vaimukat ilmet ja et tema pisut haiglast jumet võidi kirjeldada kui «mõtlemisest tingitud kahvatust».
Nüüd ta pööras pilgu tüdrukult, vaadates läbi suure orvaakna, millest avanes vaade alla inimesist tulvil Lyne'i kaubamajja.
