Raamatu esimeses osas on pööratud tähelepanu tootmiskollektiivi sotsiaalse elu põhivaldkondade arengutaseme kindlakstegemisele, nn. sotsiaalsele diagnostikale, sest sellest johtuvad nii sotsiaalse arengu planeerimise eesmärgid kui ka arengumehhanism. Sotsiaalse elu konkreetsed komponendid, mis autorite arvates vajavad eeskätt diagnoosimist, on kollektiivi struktuur ja mikrokliima, kollektiivi liikmete töössesuhtumine, töö- ja olmetingimused.

Raamatu teises osas on püütud avada sotsiaalse arengu mehhanismi. Käsitlemist leiavad sotsiaalse elu operatiivse juhtimise süsteem, kollektiivi professionaalse taseme tõstmine ja ideelis-poliitiline kasvatustöö ning iseseisvad arengufaktorid, nn. vaba aja tegevused – kultuur, kehakultuur ja puhkus.