Oleks vale öelda, et mu erinevate reisikirjade ja eelkõige reisimuljete saamine raamatuks võttis aega rohkem, kui ma arvata oskasin. Ma nimelt ei osanud arvatagi, et see raamatukssaamine üldse juhtub. Kodustele-sõpradele teel olles kirju saates, ise kirju vastu saades ja rännupäevikut pidades hakkas kogu see lugu ühel hetkel omaenese elu elama ja mina läksin lihtsalt sellega kaasa.
Nii saidki 2010. ja 2011. aastal Keenias ja Uus-Meremaal vabatahtlikuna töötades ning ringi rännates kogutud kogemused lõplikuks tekstiks – kolm aastat hiljem ja rikkalike vahepeatustega, aga siiski. Viimased selle raamatu read said kirja 2013. aasta lõpus ja 2014. aasta alguses Sri Lankal ning see tõsiasi iseenesest tundub mu jaoks tähendusrikas. Mõned asjad elus tahavad aega, mõned distantsi ja mõned mõlemat korraga.
See on minu rist-tee-raamat nii otseses kui ka kaudses mõttes. Teele asudes (mis nägi küll rohkem põgenemise moodi välja, kui aus olla) olin iseendaga üsnagi umbteel, tagasi jõudes oli mu silmapiir märksa selgem.
Üks tark teeline on tõdenud, et võõrsile minnes ei õpi me tundma mitte niivõrd võõraid kultuure ja inimesi, kuivõrd nende kaudu hoopis iseennast. Olen selle mõttega täiesti päri. Nende kaante vahel on nii palju kogemusi, juhtumisi, inimesi ja elamusi, et nende jagamine tundub mulle kõige loomulikum asjade käik. Teed ja lood on jagamiseks. Äratundmist võib siin samuti jaguda. Ja kui keegi saab innustust pikemaks või lühemaks teekonnaks, on see mu suurim rõõm.
See on minu kummardus kõigile, kes teed armastavad.
