Gustave Flaubert'i (1821-1881) kui kirjanikku iseloomustab tabavalt tuntud prantsuse arvustaja Émil Faguet: «Temas peitus romantik, kellele paistis reaalsus lame, ja realist, kellele paistis romantism tühi, ja artist, kellele kodanlased näisid veidrad, ja kodanlane, kellele artistid näisid pretentsiöösid, ja kõike seda ümbritses veel inimesepõlgaja, kes tervet ilma naeruväärseks pidas.»
Jutustuses «Lihtne süda» (1877) kujutab autor talle omasel eksaktsel, erapooletul ja isikuta kujul, harmoonilisel ja varjundite poolest rikkal stiilil igapäist, kõige labasemat argielu, väiklasi, madalaid ja tühiseid inimesi. Kuid ometi oli ta aine ja käsitluslaadi valinud ainult selleks, et oma meelekujutust ja hinges leegitsevat romantilist tuld kammitseda. See pääsis aga taoti siiski vallale, olgugi väliselt distsiplineeritud kujul, «eepilise realismi» näol, nimelt romaanis «Salammbo» ja novellides «Herodias» ning «Legend Püha Julianus Võõrustajast» (1877). Neis imelike ja võigaste värvide poolest kirendavates teostes kujutatakse muistseid ja kaugeid ajastuid (Kartaago, keskaeg), võõraid, eksootilisi maid ja rahvaid (Palestiina, Põhja-Aafrika).