Nüüd pole enam aega kaotada. Igaks juhuks kuigi ta täpselt ei tea, kus ta üldse asub asetab Ben Said surnu jahtuvate rindade vahele tavakohase visiitkaardi, kriipseldanud peeglilaual sellele enne viltpliiatsi abil kohmakate trükitähtedega sõnad, mis ei lase juhtunut kaksipidi mõista: NÕNDA TABAB JUBA EELÕHTUL REVOLUTSIOONI KARISTAV KÄSI SINISTE SILMADEGA NEEGRIPLIKASID. Siis peatub ta pilk avamata kirjal, mis lebab sealsamas, ja jälle tabab teda suunurgast algavate ja kõrvanibuni judisevate tõmbluste seeria.