Nüüd pole enam aega kaotada. Igaks juhuks – kuigi ta täpselt ei tea, kus ta üldse asub – asetab Ben Said surnu jahtuvate rindade vahele tavakohase visiitkaardi, kriipseldanud peeglilaual sellele enne viltpliiatsi abil kohmakate trükitähtedega sõnad, mis ei lase juhtunut kaksipidi mõista: NÕNDA TABAB JUBA EELÕHTUL REVOLUTSIOONI KARISTAV KÄSI SINISTE SILMADEGA NEEGRIPLIKASID. Siis peatub ta pilk avamata kirjal, mis lebab sealsamas, ja jälle tabab teda suunurgast algavate ja kõrvanibuni judisevate tõmbluste seeria.