Karin Luts (1904-1993) on Eesti esimene tunnustuse saavutanud naismaalikunstnik. Juba kunstikoolis «Pallas» õppimise ajal jäi ta kaasõppuritele silma kui väljakujunenud ühiskonnareeglite vastu protestiv ning tavatult iseseisvat elulaadi harrastav noor daam. Pärast kunstikooli edukat lõpetamist 1928. a. siirdus ta Pariisi end täiendama. Naasnud kodumaale, kujunes temast 1930. aastate keskpaigaks hinnatud omanäoline maalikunstnik. 1944. a. põgenes ta koos abikaasa Peeter Arumaaga Rootsi, mis jäi nende koduks kuni surmani.

K. Luts oli üks väheseid eesti kunstnikke, kes püüdis välja murda kitsast pagulasringist ja saavutada kontakti kohaliku kunstieluga. See polnud kerge. Rahvusvahelise tunnustuse tõi tema värviline graafika alles 1960. aastate lõpul, Rootsis oli tunnustus peaaegu olematu.

K. Lutsust jäi maha rikkalik pärand – maalid, graafika, arvukad artiklid ja reisikirjad ning kogu elu peetud päevikud. Tema enda tahtel tuli see kõik tagasi Eestisse. Selle materjali ja Eesti kunstimuuseumides ning arvukates erakogudes leiduvate tööde põhjal on Tartu Kunstimuuseumis koostatud näitus, mis on esimene täielik ülevaade Karin Lutsu loomingust.

Näituse kataloog sisaldab ülevaateid K. Lutsu maali- ja graafikaloomingust ning kunstivaadetest, päevikuile toetudes jutustatakse tema elulugu, lisatud on teoste nimestikud ning kõik on illustreeritud rikkaliku pildimaterjaliga.