«Ega ma neist ei kirjuta, kes praegu koolis käivad. Minu koolipoisid on ammu juba oma koolitöö lõpetanud ja ära koju läinud suurt vaheaega pidama. Neid ei saa enam kätte ja ükski võim ei jõuaks neid koolimajasse tagasi viia. Läksid ja jäid... Minu koolipoistel, kellest ma kirjutan, on kõrva äärest juus pleekinud, pealaelt päris salamahti ära kulunud, nii et luust pind paistma on löönud, just kui mõni mingisugune rand, kuhu ka vaja oleks jõuda... Päris sõbralikult ma märgin üles kõikide nende meeste teod ja sammud, kes minuga ühes koolis käisid ja kellega mina koos õppisin. Arusaadavalt võin ma sule alla võtta ikkagi üksikuid, kelle nimi ja kuju meele on jäänud, kuna suur osa minugi silmist jäädavalt kadunud on. Ei tunneks eladeski ära, kui mõni tuleks ja hakkaks ette heitma, miks teda on koolipoiste nimekirjast välja jäetud. Seda võib juhtuda.
