Tallinna lähedal meres asub üks tähelepanuväärne saar, Naissaar, mis on tavaliselt tuntud eelkõige tänu erinevatest ajalooperioodidest pärit militaarmälestistele. Vähem teatakse aga, et lisaks sõjaväelastele elas sellel looduskaunil saarel ka palju tsiviilelanikke. Naissaarel elanud kalurite ning lootside kogukonda on aja jooksul Naissaarelt korduvalt minema saadetud. Elanikkond pidi taganema sõjaväeliste vajaduste ees. Ometigi tuldi Naissaarele ikka ja jälle tagasi ja 19. sajandi lõpul oli Naissaare kogukond tõusnud oma elatustasemelt linnakodanikega samale pulgale. Saarel räägiti rootsi ja eesti keelt, rahvas oli jõukas ning edumeelne. Naised ostsid Tallinnast kauneid kleite, majad ehitati viimase moe järgi ümber ja paljud naissaarlased omandasid endale hea hariduse kas Eestis või välismaal. Esimene maailmasõda tõi kaasa sundevakueerimise ning Eesti Vabariigi ajal tuli eluga uuesti alustada. Saar oli tugevalt Tallinnaga seotud, kultuurielu aktiivne, seal tegutses kaks kooli ja vahetult enne II Maailmasõda valmis uus kabel. Tutvustamaks seda senini vähetuntud külge Naissaarest valmis Rannarahva muuseumis raamat Kourdumehed, pitskleidid ja meremiinid – mitmepalgeline Naissaar, milles on killukesi kõikidest saare tahkudest. Käsitlemist leiab Naissaare imekaunis loodus, seal elanud kalurid ja lootsid ning uue näo saavad ka sõjaväelased, sest nemadki olid lõppkokkuvõttes ainult inimesed.