Jumal on mulle selleks, mille poole ma püüan ja selles püüdmises seisabki minu elu, ja ilma selleta ei oleks mul seda olemas; aga siiski on Jumal niisugune, et ma Temast täiesti aru saada, Teda täielikult nimetada ei või. Võiksin ma seda, siis tõttaksin Tema ligi, ja ei oleks enam kuhugile püüdmist, ning ka elu ei oleks enam olemas. Imelik on aga see, et ma Temast aru saada ja Teda nimetada ei või, kuid siiski Teda tunnen, ka seda teed tunnen ma, mis Tema juurde viib, ja kõigist minu teadmistest on see tee kõige kindlam.
