Osutasin hiljuti ühe pisukese teene ja puutusin kokku sellise kõigile tuttava inimliku nähtusega nagu tänamatus. Selgus, et olen hellatundelisem, kui ise olen arvanud või teistele pealtnäha paistab. Teene osutamisel me eeldame teiselt teatavat laadi käitumist, kas pole? Kui kristalselt aus olla, siis tegelikult ma ju ootasin, et mind tänataks, oleks piisanud ühest «aitähist». Ma tahtsin tunda, et olen oluline, et olen hea inimene, keegi, kelle peale saab alati loota ja kes ulatab abikäe. Kui ma seda kõike aga tagasi ei saanud, tabas mind pettumus. Ja siin ongi konks. Võib ja peabki teisi aitama, selles ju peitubki inimlikkuse mõõdupuu. Ent pole tervislik oodata midagi tagasi. Siiski ei muutu ma ühest näitest küünikuks ega inimpõlguriks ning äkki on küpsuse tunnuseks ka see, et ehkki me ei saa alati vastuseid kõikidele olemise ilmingutele, mis meile haiget on teinud, terveneme me siiski?
Kui olin väike, oli mul üks valge kaustik. Selle peale olin oma lapsekäega kirjutanud «Minu mõtisklused». Millest ma kirjutasin? Ei mäleta. Eks ma ümbritsevaid olusid kirjeldasin ja oma tundeid selle maailmakese sees. Püüdsin selgust saada. Enesest, teistest ja maailmast. Sel hetkel ma niimoodi oma tegevust muidugi seletada ei osanud. Mulle meeldis lihtsalt kirjutada. Selles mõttes pole täna midagi muutunud. Siiski, valge kaustiku asemel on nüüd kollane raamat. Ja kui ühel erakordselt soojal suvepäeval aastaid tagasi poleks mulle helistanud Janeck Uibo ega teinud ettepanekut hakata Edasi ajakirjale veergu kirjutama, oleksin oma valge kaustikuga jäänudki. «Mõtle midagi paremat välja!», ütles ta otsustavalt selle peale, kui proovisin vastu väita, et mul pole mitte midagi öelda. Selle kollase raamatu vahele on kõigele vaatamata nüüd saanud minu mõtisklused. Elust, enesest, teistest ja maailmast.
Raamat sisaldab mõtisklusi sellest, kuidas mitte longu vajuda ja päeva paremaks keerata. Kuidas olla inimene, tunda tundeid, neid turvaliselt väljendada, hoida suhteid, kuidas püsida tasakaalus ja oma rõõmunatuke siin segadusttekitavas maailmas üles leida.
Elisabet Reinsalu on kahe lapse ema, abikaasa ja Tallinna Linnateatri näitleja.
Edasi on innustav ja hariv ajakiri. Pakume alternatiivi neile lugejatele, kes on tähelepanumajandusest väsinud ja hindavad läbimõeldud tekste. Ajakirja saab lugeda veebis edasi.org ja tellida paberil.
«Iga tekst on lugemist väärt» on ajakirja Edasi raamatusari, mis toob lugejani innustavaid ja harivaid mõtteid erinevatel teemadel. Need on lood, mida tahad lõpuni lugeda.
