Minu ehmatav kohtumine karuga ilmestas suurepäraselt seda, mida loodus võib inimesele pakkuda – sisemist arengut. Tol aprillikuu hommikul lükati mind emotsionaalse skaala äärealadele. Kohta, kus ma polnud vähemalt teadlikult varem käinud. Kogesin enda jaoks täiesti uusi emotsioone. Minult oli sageli küsitud, et kuidas käituksin, kui satuksin metsas karuga vastamisi. Ma ei tea, kas suutmatus sellele vastata painas mind kui matkajuhti, kelle kogemustepagasis selline olukord puudus. Või näris mind mingisugune sügavam huvi iseenda suhtes. Kuidas ma siis ikkagi käituksin?

Loodus pakub pidevalt selliseid pendeldusi teadlike ja alateadlike ruumide vahel. Selleks ei pea ilmtingimata karu või hundiga karvupidi kokku jooksma. Ka liblika lend või veevulin metsaojal võimaldab meil avastada oma sisemaailmas paiku, kus me varem pole viibinud. Selles valguses võiks loodusmaastikke vaadata ka kui õnge, millega enda seest täiesti uusi tahke välja õngitseda.