Kujutlus kristlikest ordudest tänapäeva ühiskonnas on vastuoluline. Paljude teadvuses kuuluvad kloostrid ja orduliikmed kindlalt minevikku. Munki ja nunni, kes alluvad nüüdisajal kolmele vandetõotusele -- vaesusele, kasinusele ja kuulekusele --, peetakse anakronismiks. Ent samas avaldab orduelu üha rohkematele inimestele lummavat mõju. Paljud on tunnetanud vajadust puhkuse ajal kloostrit külastada või seal meditatiivselt hinge tõmmata. Kloostritest on kujunenud meie rahu ja keskendumise, argipäevakorra, ühiselu, vaimsuse ja lõpuks ka elumõtte otsingu kehastus.
Kristlike ordude vaimne eluviis pidas keskajast alates «ilmalikku» elu alternatiivseks, kuid ei jäänud seepärast veel kõrvalseisjaks, vaid kujundas otsustavalt kõigis valdkondades selle «maailma» kultuuri -- ka seal, kus mungad ja nunnad olid üksindusse tõmbunud, et keskenduda täielikult liturgiale ja palvetamisele. Just kloostrid oma saaretaolises eraldatuses olid Civitas Dei peegeldus ja antitsipatsioon, milliseks pidi kunagi muutuma kogu seni patus ja korralageduses viibiv maailm.
Kloostrid püüdsid seda ulatuslikku ülesannet täita mitmekülgsete, kultuuriliste vahenditega. Sealjuures tuleb «kultuuri» mõista sõna kõige laiemas tähenduses, niisiis mitte üksnes kunstimälestisi, vaid ka ühiskondlikku tegevust ja haridusala, korrapärast päevakava ja tööeetikat hõlmavana. Keskajal polnud teoloogia marginaalne teadus nagu tänapäeval, vaid hilisantiigist peale enam kui tuhande aasta jooksul kõigi teiste teaduste, sealhulgas loodusteaduste, tunnustatud põhiaine. Arhitektide kunstilised ja ehitusalased saavutused avaldasid mõju eelkõige vaimulike ehitiste kaudu; kirjanikud olid enamasti vaimulikud kirjanikud; muusikud lõid ja esitasid vaimulikku muusikat.
Lõviosa meie teadmistest väljaspool Euroopat asuvate maade kohta varasel uusajal pärineb misjonäridelt, kes käisid oma ordude ülesandel reisimas. Pole ühtki teadus- või kunstivaldkonda, kaasa arvatud barokiajastul jesuiitide poolt viljeldud teater, kus ei räägiks tänaseni kaasa kristlike ordude minevikusaavutused.
Selle raamatu ülesandeks on need kultuurisaavutused eri ordudega otseühendusse viia, teha mõnes mõttes käsiraamatulik kokkuvõte iga suure ordu panusest.