1970-ndail Soomes alanud kõnelused kristliku hingehoiu sisust, meetodeist ja eesmärkidest andsid impulsi käesoleva raamatu kirjutamiseks. Diskussiooni põhjustas omakorda tollal järjest laiemalt levinud ameeriklase Carl Rogersi kliendikesksest teraapiast mõjutatud hingehoiumudel, mis tunduvalt erines senikäibinud personaalsest hingehoiust. Traditsiooniliselt oli rõhutatud hingehoidu jumalasõna kuulutamise võimalusena, ent kliendikeskne hingehoid pühendus kuulamisele, toimimisele kliendi poolt esitatud tingimustest lähtuvalt. Kuid hingehoiu-alased kõnelused ei saanud mööda minna teoloogilisest problemaatikast. Milles seisneb kristliku hingehoiu ainulaadsus? Mille poolest erineb hingehoid psühhoteraapiast ja sekulaarsest psühholoogilisest nõustamisest? Kuidas realiseeruvad usuline ja vaimulik külg kliendikeskses töös?
