Selle raamatu teemaks on fundamentalism kristluses. Kristlik kuulutus on valmis dialoogiks, see hoiab alal oma traditsiooni ja oskab ka teiste juures näha edasiviivat tõde. Fundamentalistlik kuulutus sarnaneb monoloogiga, see oskab vaid jutlustada, kuid ei suuda vestelda.

Fundamentaalne ja fundamentalistlik (Katkend raamatust)

Olgu väike anekdoot meile asja käsitlemisel abiks. See pärineb Herodotoselt (surn. 425-420 eKr.), kreeka historiograafia autorilt ja «ajaloo isalt». Tema suurteos «Historia» kirjeldab värvikalt tolleaegse maailma maid ja rahvaid. Leppimatult, aga ühtlasi mõistvalt annab ta hinnangu kõrgkultuuridele ja algelistele kogukondadele. Tema kolmandas raamatus on järgmised mõtted:
«Kui kõigil maailma rahvastel kästaks kõigi kommete hulgast välja valida sobivaimad, siis selguks pärast põhjalikumat uuringut, et iga rahvas on siiski eelistanud oma tavasid. Niivõrd tugev on iga rahva veendumus, et tema eluviis on parim.» Herodotos tõendab seda näitega: «Kui Dareios oli kuningas, siis laskis ta kord kõik kreeklased oma lähikonnast enese juurde kutsuda ja küsis neilt, kui suure tasu eest oleksid nad nõus ära sööma oma isade laibad. Nood vastasid, et ei teeks seda mitte mingi hinna eest. Siis kutsus Dareios india kalatier`id, kes söövad vanemate laipu, ja küsis neilt kreeklaste juuresolekul -- kasutades tõlgi abi --, mis hinna eest nemad oma surnud isad põletaksid. Indialased karjatasid ja palusid tal tungivalt mitte lausuda selliseid jumalavallatuid sõnu.» Mõlemad rahvad, keda kuningas mõneti omapärase huumoriga küsitleb, on aga ühel nõul selles, et surnud vanemaid peab ülimalt austama. Niisamuti mõtleme meie kaks ja pool aastatuhandet hiljem. See on elementaarse humaansuse alus, mis sai alguse inimese inimeseks saamisega ning mida on sellest saati järgitud. Aga kuidas seda teha? Siin lähevad arvamused lahku: põletada ütlevad kreeklased, sest sel nii usaldatakse surnud kehad taeva hoolde; ära süüa ütlevad kalatier`id, sest nii süüakse vanemad endasse (kõige otsesemas mõttes) ja hoitakse nad alles; maha matta ütlevad pea kõik kristlased, sest nii saab mullaks, mis mullast on võetud. Rahulikult kaalutledes peab ütlema, et põhimõtteliselt on kõik kolm arvamust õigustatud: põhieesmärk on sama. Kuid kreeklased, indialased ja ka kristlased ei ole võimelised rahulikult järele mõtlema. Teistsugune mõtteviis on neile talumatu: «iga rahvas», ütleb Herodotos eksimatult, «on veendunud selles, et tema eluviis on parim» -- ja ka ainuõige, kui lubate lisada.
Sellelt, kes fundamentalismile vastu astub, küsitakse sageli, kas ta siis arvab, et vundamenti ei peagi olema. Kas siis maailmavaade või religioon ei pea toetuma ainuõigetele, igavesti kehtivatele ja kõiki eluavaldusi normeerivatele printsiipidele, lausetele, reeglitele, dogmadele, arusaamadele ja eluvormidele, mida ei ole võimalik tagasi lükata? Fundamentalist jääb selle juurde ja eitab igasugust suhtelisust. Kui maailmas on kõigel ühesugune väärtus, väidab ta vastu, kas siis mitte pole kõik ükspuha? Keegi ei kahtlegi selles! Ent probleem on hoopis mujal. See ilmneb, kui konkreetselt küsida, missugused on ühiskonna, riigi, kultuuri või religiooni kandvad ja ainuõiged alused. Herodotose anekdoodis toetuvad mõlemad inimrühmad samale inimlik-religioossele vundamendile: surnud esivanemaid peab austama. Kuid nad esinevad fundamentalistidena, väites nüri kindlameelsusega, et ainuõige on esivanemate laipade söömine (indialased) või siis põletamine (kreeklased). Tegelikult lähtub nii üks kui teine austamise viis ühestsamast printsiibist, nagu ka kristlaste hauamatus.
Nii et põhimõttetruuduses on fundamentalistid ja mitte-fundamentalistid omavahel sarnased. Erinevus seisneb selles, et fundamentalistidele on põhimõtete konkretiseerimine fundamentaalne, seega lõplik. Nad ei tunnista võimalust näha maailma ja ehitada oma eksistentsi teistsugusel ning erineval moel. Kes mõtleb või tegutseb teisiti kui nemad, on reetur ja hüljanud viimasedki põhimõtted.
Keeleliselt aitab meil asja mõista järelliide –ismus (Fundamentalismus -- fundamentalism). Saksa keeles tähistab see sageli taotlust midagi liigselt rõhutada või esile tuua. Psychologie (psühholoogia) on teadus hingeseisunditest, Psychologismus (psüh-hologism) peab psühholoogiat kõigi teaduste aluseks ning põhjendab kõike selle põhimõtetega. Historik on ajalooteadus, Historismus (historism) on hoiak, mis rõhutab ajaloolisust. Samamoodi tähendab Fundamentalismus (fundamentalism) eluhoiakut, mis toetub ebaolulistele alustele, milles nähakse ainuõigeid ja lõplikke põhimõtteid.
Üritame oma arusaamist näitlikustada kristluse olemuse selgitamisega. Meie usu põhialus on kirjas lauses, mida tunnistavad kõik konfessioonid: Piibel ehk Vana ja Uus Testament on usu esimene ja tähtsaim alus ja allikas, siit kuuleme Jumala Sõna. Piibel koosneb täiesti erinevatest osadest. Religioossed tõotused, Jumala ettekuulutused, armulaulud, looduspildid, romaanitaolised lood, palved ja ajalookroonikad -- et nimetada vaid mõningad neist. On kõik siis ühesugune Jumala ilmutus? Pealegi on Piiblis silmnähtavaid vasturääkivusi, äravahetamisi, patustusi ajaloo vastu ja palju muid küsitavusi. Kas siis Jumal võib eksida? Vastata saab kahtemoodi. Esiteks. Piiblis ilmutab Jumal end autorite läbi -- järelikult tuleks suhtelisus (vead, ebatäpsused, puudulikud teadmised) kirjutada inimeste arvele, Jumal vastutab vaid selle osa eest, mis tõepoolest Teda ilmutab.
Teiseks. Kui selle raamatu taga on Jumal, siis on kogu Piibel Jumalast ja seega ei saa seal olla ühtki eksimust. Viga ei ole, sest viga ei tohi olla. On kristlasi, kes on selles põhimõttes niivõrd kinni, et peavad Piibli viimast kui sõna, kaasa arvatud heebreakeelse teksti vokaliseerimine, vahetult Jumala enda ilmutuseks. Teksti erinevaid variante nad ei arvesta. Teised seevastu on veel tänapäevalgi kinni nn kreatsionismi õpetuses, mille järgi lõi Jumal, nagu ütleb ka Esimene Moosese Raamat, maailma ja kõik elusolendid kuue päevaga. Liikide arengust rääkiv evolutsiooniteooria heidetakse kõrvale, selle asemel üritatakse hoolega arendada «loomise teadust». Teine vastus on fundamentalistlik. Selle järgi on üks teatud arusaam Jumala-Piibli suhtest ainuõige, kõik muud seletused on valed, kuigi need tunnistavad Piibli autoriteeti ja seega vastavad kristluse põhimõtetele, olemata samal ajal vastuolus moodsa teaduse tulemustega.
Teistest näidetest räägime hiljem. Kuid peaks veel tähelepanu pöörama ühele tähendusrikkale seigale. Dareiose-aegsed kreeklased ja kalatier`id elasid teineteisest tuhandete kilomeetrite kaugusel ning peale kuninga ja tolle õukonna ei olnud mitte kellelgi aimu vanemate austamise kommete erinevustest. See tegigi valitsejale nalja nauditavaks: mida ühed jälestasid, oli teistele ülim väärtus. Ja seda teadmata saadi rahus elada. Põhiidee fundamentalistlik valesti mõistmine ei seganud kedagi.
Tänapäeval on asi hoopis teisiti. Me mitte ainult ei tea pea kõike kõigist maailma kultuuridest, me ise kogeme inimelu ajalises piiratuses, et oma kultuuri väärtused muutuvad koos ajaga. See teeb vajaduse põhiväärtuste järele eriti teravaks. Seda on tunnistanud ka Teine Vatikani Kirikukogu. Pastoraalkonstitutsioonis «Gaudium et spes» ütlevad piiskopid sõnaselgelt: «Inimkond seisab uue lävel, mil sügavad ja kiired muutused samm-sammult haaravad kogu maa.» Seetõttu, ütlevad nad, võiks rääkida «tõelisest sotsiaalsest ja kultuurilisest ümberkujunemisest, mis mõjutab ka religiooni. Nagu iga kasvukriisiga, kaasnevad ka sellega üpris suured raskused.» Pastoraalkonstitutsioon analüüsib põhjalikult muutumist, mis puudutab kõiki elualasid -- teadust, ühiskonda, nägemust inimesest. Ja usuelu. Terane kriitiline mõte «õilistab...(seda) maagilist maailma mõistmist ja veel säilinud ebausu elemente ning nõuab järjest rohkem selget isiklikku usutunnistust»; kriitiline mõte põhjustab aga ka seda, et Jumala salgamine või ükskõiksus Tema suhtes mitte ainult ei muutu tavaliseks, vaid «selles nähakse sageli teaduslike edusammude tagajärge ja seda mõistetakse kui nn uut humanismi.»
Kuidas sellise katsumusega toime tulla? Kõigepealt on «Gaudium et spes» ristiusu alustala. Kiriku uskumuse järgi ei ole inimesele päikese all antud teist nime, mis teda päästaks. Issand on kõige võti, inimkonna ajaloo keskpunkt ja eesmärk. Peale selle tunnistab kirik, et kõigi muutumiste aluseks on palju muutumatut, mis asub Kristuses, kes on seesama eile, täna ja igavesti.» Konstitutsioon jätkab: «Uskudes, et teda juhib Issanda Vaim, kes täidab kogu maad, püüab Jumala rahvas kõigi kogemuste, vajaduste ja soovide hulgas, mida ta teiste meie aja inimestega jagab, eristada neid, mis on kaasaja märgid ja millistes väljendub Jumala tahe.» Kirikukogu pooldab selgelt usku, mis ei ole lihtsalt mingi teooria, süsteem või õpetus, vaid mille aluseks on elav Kristus -- seesama eile, täna ja alati. Niisama tähtis on Kirikukogu positiivne suhtumine muutumisse, milles usk ei näe mitte isepäist protsessi, vaid midagi, mida mõjutab Jumala Vaim. Kindlad väärtused -- jaa, fundamentalism – ei. See on kiriku tee. Et seda teed käia, on vaja oskust eristada. Ja julgust oma otsus läbi viia. Kahtlemata on see raskem kui iial varem ja ilmselt me kadestame Herodotose kreeklasi ja indialasi