Romaanis kirjeldab Karin Thunberg oma elu lapsena ja noorena kodusaarel Blekinges. Kodust lahkununa ja nüüd sinna tagasi pöördudes jõuab ta piki ammuununenud radasid oma ema elu ja tema surmani kestva halvava igatsuse juurde saarelt lahkuda. Häbi ootab teda juba laevakail ja järgneb talle: inimesed saarel mäletavad, kuidas asi oli, kogu see lugu tema emaga. Karin mõistab, et tema elu on kujundanud ema äpardumine ja vajadus mitte ilmaski saada selliseks nagu ema. Kui naine saarelt lahkub, teab ta rohkem nii enda kui emast ja tema saladusest.
Tsitaat Karin Thunbergi romaanist: «Igal perekonnal on oma saladus. Midagi, mida varjame, millest ei tohi kõnelda. Just sellepärast võtab selline saladus tähtsa koha meie elus, ka siis kui me üksikasju ei tea või ei mäleta. Praegu avan ukse sellesse, mida ema varjas. Tundub, et mul pole midagi kaotada. Kui tahan teada rohkem endast, enne kui on hilja, pean kõigepealt mõistma oma ema.»
Eesti lugejale võib romaan huvi pakkuda, kuna kindlasti tunnevad paljud ära haiguse, mida Karini ema põdes – rämpsukorjamine. Autor on Svenska Dagbladeti hinnatud kolumnist, kelle sulest ilmub lihtsas inimlikus keeles, sageli liigutavaid kirjeldusi inimeste ja suhete kohta. Talle on omistatud ka Publicistklubbens Guldpenna (Publitsistiklubi Kuldsulg) «oskuse eest siduda eraelu avaliku eluga.»
