John Dewey «Kunst kui kogemus» (1934) on üks 20. sajandi esteetika võtmetekste, mis seob esteetilise kogemuse argikogemusega ning näitab nende põhimõttelist ühtekuuluvust.
Inimese meeletaju ning sellest lähtuv kogemus muutub Dewey käsitluses tähenduslikuks ja mõistetavaks eelkõige indiviidi taju ja ümbritseva keskkonna lakkamatu interaktsiooni kaudu.
Dewey käsitluses on olulisel kohal esteetilise kogemuse ühiskondlik aspekt: kunstiteosed ei sünni väljaspool sotsiaalseid protsesse, vaid osalevad nendes. Teos taotleb näidata kunsti tähtsust inimkogemuse üldise väljendusvahendina ning samas rõhutab, et kunstiteoste kogemise aluseks on meeletunnetus, mis üllataval kombel osutab sarnasustele inimese ja teiste liikide maailma kogemise viiside vahel.

John Dewey (1859–1952) oli 20. sajandi olulisemaid ameerika pragmatistlikke mõtlejaid, kelle tööd on olnud väga mõjukad nii filosoofia ja psühholoogia kui ka haridus- ja poliitikateooria valdkondades.