Raamat algab küsimuse selgitamisega, mil määral on kunstiloomingu suhtes üldse rakendatav progressi kontseptsioon. Positiivne vastus küsimusele, kas kunsti puhul saame kõnelda progressist, aitab meil kirjeldada ja hinnata kunsti uusi metodoloogilisi iseärasusi. Autor on kategooriliselt vastu katsetele kujutada meie ajajärgu intellektuaalset kunsti kui mingit müüdiloomist. Nüüdisaegne kunst vastandub müüdile, temas on üha rohkem filosoofilist alget.
Üksikasjalikuma vaatluse alla on võetud peamiselt kolm kunstiloomingu liiki: kirjandus, kino, teater.