Vanasõna ütleb, et käbi ei kuku kännust kaugele ehk teisisõnu, laps on oma vanemate moodi. Selle raamatu lapsed on käbid, kes on kukkunud kaugele – mõned mitme metsa taha, mõned üldse teise ilma serva. Selliste laste vanematel on tihti raske oma järglasi omaks võtta, ent siiski õpib tohutu hulk perekondi aktsepteerima ja armastama lapsi, kes on teistsugused kui oodatud.
Andrew Solomon kirjutab oma monumentaalsel uurimistööl põhinevas teoses peredest, kus kasvab kurt laps, kääbuskasvu laps, Downi sündroomiga laps, autist või liitpuudega laps. Oma peatükk on pühendatud ka skisofreenikutele, imelastele, lastele, kes on eostatud vägistamise teel, lastele, kes on pannud toime kuritegusid, ning transsoolistele ja nende peredele. Peale selle räägib autor ka iseenda loo.
Raamatusse koondatud käänulistest lugudest koorub sügav iva, kuivõrd inimesed on oma suuremates või väiksemates eripärades siiski sarnased. Teos laiendab oluliselt arusaama inimeseks olemisest. Soovituslik lugemine igale vanemale, psühholoogile, õpetajale, kes on vähemalt korra elus endalt küsinud, mida ma olen teinud valesti.
Kliinilise psühholoogia professor Andrew Solomoni (snd 1963) monumentaalseid töid on avaldatud 24 keeles.
