Doris Lessing kirjutas «Kõige ilusama unelma» pärast seda, kui oli lõpetanud oma kaheköitelise autobiograafia, ning nimetas seda autobiograafia kolmandaks köiteks. Valdavas osas lähtus ta raamatu kirjutamisel isiklikest kogemustest, ka selles, mis puudutab Zimbabwes toimunut. Tema enda West Hampshire'is asuvas majas elasid just samamoodi noored nagu raamatu peategelase Francese majas ning tal oli võimalik jälgida nende hilisemat elukäiku.
Perekonnaloo tegevus hõlmab suurema osa kahekümnendast sajandist, keskendudes eelkõige kuuekümnendatele aastatele, vastuolulisele ajale, mille üle praegugi vaieldakse. Tolle aja noored ihkasid vabadust ja teistsugust elu, kui olid elanud nende vanemad. Nad ise pidasid ennast romantilisteks idealistideks, kuigi vanemad inimesed olid veendunud, et nende suhtumisi ja soove on mõjutanud eelkõige hiljuti lõppenud sõda ning et nad on lihtsalt sõja järjekordsed ohvrid.
Julia ja Frances, vanaema ja ema, aitavad mitte üksnes oma lapsi ja lapselapsi, vaid ka nende sõpru, kes samahästi kui elavad suures külalislahkes majas. Teemad ja ideoloogiad, mida kuuekümnendatel laua ümber arutatakse, viivad seal istunud noored hiljem võimukoridoridesse, ajakirjandusse, aga ka Kolmandasse Maailma, seejuures ühe neist aidsi all kannatavasse Lõuna-Aafrika külasse.
Lessing tajus väga tundlikult kõike, mis toimus ühiskonnas, ning seda kui täpne oli mõni tema tähelepanek ja isegi ennustus, võis sageli mõista alles hiljem. Lõuna-Rodeesias kasvamine ja hilisem elu Inglismaal andsid talle teistsuguse vaatenurga ja arusaamise kui nii mõnelegi teisele vaid ühes keskkonnas elanud inimesele. Teda on ka nimetatud üheks 20. sajandi olulisemaks mõtlejaks.
