«Jooge veel,» käsib Kõrboja perenaine, «jooge, niipalju kui läheb, niipalju kui on.»
Ja Katku Villu joob ning joob, vaevalt on ta kunagi korraga nii palju joonud kui täna, kus ta bKõrboja perenaisele tõotas joomise alatiseks maha jätta. Aga täna joodab teda Kõrboja perenaine ise, tema ise ulatab Villule pudeli ja seisab tema ees vaadates, nagu kardaks ta, et Villu ehk muidu ei joo.
Kõrboja perenaine mõtleb muistki asjust, ta mõtleb sellestki, kuidas Villu võimalikult ruttu ja hästi hommikusele rongile saaks, ning sellepärast saatis ta Miku ja Jaani koju hobuseid rakendama suure vedruvankri ette, millega peavad sõitma Villu ja Mikk, kuna Jaan kutsarit peab mängima. Mikk peab ühes Villuga sõitma, sest Villule on abi tarvis ja Miku omagi pea on sedavõrd katki, et ta peaks ennast arstile näitama. Katku hobusega sõidab Villu teelahkmele, suure männi alla, ja seal peab teda ootama vedruvanker, nõnda tahab Kõrboja perenaine, tahab Katku Jüri tahtmise vastu, sest Jüri arvab, et küllap temalgi veel hobune ja vanker leiduvad, kes poja vaksalisse võivad sõidutada, kui Jüri ise ohjad ja piitsa enda kätte võtab. Aga Jüri ei saa täna oma tahtmisega Kõrboja perenaise vastu, sest perenaise poolt on Villu ema ja Villu isegi, kes vahetevahel läbi hammaste sülitab ja kirub:
«Küll, kurat, valutab!»