Selle raamatu kaante vahel on killuke Eestimaa taluajalugu, mis on üsna tüüpiline paljudele küladele. 19. sajandi keskpaiku alanud massiline talude päriseks ostmine haaras ärksamad talupojad ja tõi kaasa rahva eneseteadvuse tõusu.
Ka praeguse Piistaoja küla maadel asunud talud on sellise arengu läbinud ja saavutanud nii põllumajanduses kui ka karjakasvatuses märkimisväärseid tulemusi. Elujõuliste ja hästitoimivate talude häving pärast 1949. a. märtsiküüditamist ning kolhooside moodustamist on karjuv ülekohus, mille tagajärgi maitseme siiani. Külaelu on hävinud, maareform pole andnud soovitud tulemusi, sest tühja koha peale on õigusjärglastel üsna võimatu talu rajada. Nii ongi Piistaoja küla taludest järel vaid nimeandja ja sedagi sellepärast, et ka nõukogude võimu ajal ei katkenud tõuaretusalane töö.
Piistaoja külaseltsi tänuväärt algatus kutsuda kokku endised külaelanikud ja panna kirja mälestused, mis noorema lugeja jaoks on juba ajalugu, aga raamatusse raiutuna ei kao, vaid muutuvad iga hetkega väärtuslikumaks, on nüüd teoks saanud. Mõtlema panevat on nendes lugudes palju. Kunagisi kodusid, kus elati tulevikule mõeldes, tehti tööd, kasvatati lapsi, osaleti seltside töös eesmärgiga maaelu edendada, tähistavad nüüd üksikud säilinud õunapuud või sirelipõõsad.
Mari Raidmets

Kogumikku on tähestikulises järjekorras toodud meenutusi kõikide küla territooriumile jäävate majapidamiste kohta, millest veel mälestusi säilinud on.