Käesolevas romaanis käsitleb autor oma südamelähedast teemat - leedu maarahva elu, mida ta suurepäraselt tunneb.
Täiel häälel, midagi kaunistamata, kõneleb ta kolhoosielu valusatest probleemidest ja inimeste omavahelistest suhetest, kus tugevad tunded - armastus ja viha, julgus ja argus - sunnivad neid küll õigesti, küll valesti talitama. Teravate ühiskondlike probleemide analüüsimisel jääb Avyžiusel tulipunkti õiget rada otsiv, teelahkmel seisev, keeruka siseeluga inimene, kelle hinge keerdkäike kirjanik psühholoogilise sügavusega valgustab.
Romaan on autasustatud 1965. a. Leedu NSV vabariikliku kirjanduspreemiaga.