Veel enamgi kui lastesugu
peab rästik armsast päiksest lugu.
Kuid Piritale ta ei sõida,
sest teda bussisõit ei köida,
vaid valib inimtühja välu,
seal mõnuleb: «Mis kuldne elu!
Päev kingib soojendavaid kiiri,
öö hõbekuu ja hulga hiiri.»
Jah, öösel rästik suurt ei maga,
vaid ajab rohus hiiri taga
ja napsab aga -- nõks! ja nõks! --
just nagu iseliikuv lõks.
Toob meile seega palju kasu.

Teine, täiendatud ja parandatud trükk.