Veel enamgi kui lastesugu peab rästik armsast päiksest lugu. Kuid Piritale ta ei sõida, sest teda bussisõit ei köida, vaid valib inimtühja välu, seal mõnuleb: «Mis kuldne elu! Päev kingib soojendavaid kiiri, öö hõbekuu ja hulga hiiri.» Jah, öösel rästik suurt ei maga, vaid ajab rohus hiiri taga ja napsab aga -- nõks! ja nõks! -- just nagu iseliikuv lõks. Toob meile seega palju kasu.
