Anthony arvab, et käes on tema õnnepäev – kuna värskeid kuritöid uurida pole, hakkab ta kirjutama raamatut Hawthorne’i esimesest iseseisvast mõrvauurimisest. See oli jõhker tapmine idüllilises suletud tupiktänavas, kus naabritevaheline hõõrumine lõpeb mõrvaga. Kahtluse all on kõik ja kõigil on motiiv.

Ja siis veel see teine surm_– enesetapp lukustatud autos, lukustatud garaažis. Või on see hoopis mõrv, klassikaline suletud ruumi mõistatus, mis jäigi lahendamata? Kuid Anthony ei muretse_– kindlasti peab Hawthorne talle nüüd kõik vastused kätte andma, õigus?

Muidugi lähevad asjad hoopis teisti. Vana mõrvaloo viimased otsad jooksevad ootamatult tänapäeva välja ja Anthony avastab järjekordselt, et kõige suurem mõistatus tema loo keskmes on ehk Hawthorne ise.