«Sillakülas olevat mees tapetud, härra nimismees,» ütles vana Karhula puudutades kohmaka käega oma ametimütsi äärt. Ta oli peatanud jalgratta, nähes nimismehe autot vallasekretäri maja ees maanteel ja nimismees oli teda nähes tulnud trepile.
«Või on tapnud mehe,» kordas asekohtunik Valkjärvi imetlevalt. «Või juba nüüd hommikutunnil. Ega kell pole veel vist kaksteistki? - Egas see Sillaküla pole küll rahulik nurk?»