Pedro Krusteni (1897-1987) viljakas loometee algas 1920. aastatel Eestis ning jätkus pärast sõda Saksamaal ja Ameerika Ühendriikides.
Tõuke romaani loomiseks andis P. Krustenit juhuslik kohtumine eestlasest sõjainvaliidiga Saksamaal. «Oma romaanis «Laev akna taga» olen ma üsna üksikasjaliselt kirjeldanud ajendit, mis pani mind seda teost kirjutama. Geislingenis, Saksamaal, tuli mulle kahe talutaja vahel vastu eesti sõjapime. Läksin temast mööda, aga hinges hakkas midagi liikuma, mis ütles, et mööda ma temast ei pääse. Hakkasin ta kohta andmeid koguma. Sõitsin saksa pimedatekodusse, kus ta elas. Olin seal ta pulmas. Pärast seda katkes mul igasugune kontakt nende inimestega, aga ma hakkasin elama nende elu -- hakkasin kirjutama romaani. Kuidas see lõpeb, seda ma ei teadnud. Selgus alles siis, kui olin lõpuni välja elanud.»