Aforism, mis eesti kirjanduses iseseisva žanrina imelikul kombel peaaegu puudub (kas tõesti kroonilise mõttevaeguse sümptom?), on põhjanaabrite viimase poolsajandi kirjanduses küllaltki arvestatavalt esindatud. Käesolev väike valimik ei pretendeeri mõistagi mingile täielikumale esindavusele.

Sind solvab, kui su väärtust peetakse madalamaks, kui ta su enese meelest on. Aga sind ei solva sugugi, kui seda kiidetakse palju kõrgemaks kujuteldavate teenete põhjal, ehk sa küll tead, et hinnang on asjatundmatu või ebasiiras.

See, kes ei kalluta oma kõrva meelitamise ja tühja kiituse poole ega muutu halvemaks alusetust laitusest, ongi juba mõtlev ja haritud inimene. Loendage, kui mitut sellist tunnete!

Alles hilisemas elueas näed ja mõistad, kuivõrd on elu olnud täis raskusi ja ohte.
MARIA JOTUNI

Keskpärasuse kõige kindlamaid tundemärke on kartus millestki innustuda.
V. A. KOSKENNIEMI