Kõndinuks Kuzmin tänava vastaspoolel, siis poleks midagi juhtunud. Muidugi mõista oleks see, mis nüüd sündima pidi, kunagi hiljem kuulujutu, anekdoodi kujul temani jõudnud...
Niisiis ta seisis paigal ning saatis minejaid ükskõikse pilguga, sest metroojaamani oli veel hulk maad ja mõni minut ees või taga ei lugenud midagi, mis sellest, et sadas lumelörtsi.
Äkki tajus ta oma väsimusest nürinenud meeltega, et keegi piidleb teda.