Imre Siil meenutab muhedas stiilis oma lapsepõlve, kooliaega ning üldisemalt elu Eestis 1960.-70. aastatel, tuues esile tollaseid eluhoiakud ja elustiili. Lisaks nõukaaja olustiku ja inimsuhete jäädvustustele heidab autor pilgu oma lapsepõlvepaikade kaugemasse ajalukku, talude ja mõisate, samuti nende omanike saatusse. Vaated ühe inimese elust väljapoole ja ühtlasi ajas tagasi teevad teksti sotsiaalselt ja kultuurilooliselt väärtuslikuks ning pakuvad loodetavasti paljudele samastumisvõimalust.

Tegemist on mingis mõttes eellooga järgnevatele, 1970.-80. aastate Tartu kirjanduselu, Eesti taasiseseisvumist, esimeste valitsuste tegevust ja riigiaparaadi ülesehitamist, samuti järgnevaid diplomaatilisi sündmusi käsitlevatele osadele.