Mihkel Vesket (1843–1890) tunneme kui eestlasest keeleteadlast, kes omandas esimesena sellekohase kõrgema erihariduse. Teda tuleb pidada eesti keeleteaduse rajajaks ja tema elutöö tähtsam osa kuulubki siia. Eesti kirjanduses aga, selle ajalooliselt vaatekohalt nähtuna, pole Veske tähtsus ka lüürilise luuletajana mitte silmapaistmatu. Talle jääb eesti luule üldarengusse nimetamisväärne koht. Ka rahvaluule kogujana ja avaldajana väärib Veske tunnustust, kuna temalt oleme pärinud hinnatava kogu «Eesti rahvalaulud» I ja II.
Mihkel Veske loomingu juhtivaiks motiivideks on isamaa ja priius, armastus, karja- ja õitsipoisi põli, ümbritseva looduse ilu ja mure ning lein.
Käesolevasse väljaandesse on koondatud kogu luuletaja Veske toodang. Ka visandid ja katkendid, mis jäänud Veske paberite hulka peatuma, on toodud eri rühmas.
Mihkel Jürna