Äärmiselt kitsais XVIII aastasaja Eesti oludes oli paratamatuseni loomulik, et eestlane, suutes omandada kõrgema hariduse, oma rahvale kadus. Alles XIX aastasaja algul tutvume mehega, kes alt üles tõustes ei pelga rõhutada oma algupära, end igal pool avalikult eestlaseks tunnustab, ja Eesti kultuuri ärkamise esimest eelkäivat püüdu kehastab kõrgema ning iseseisvama arenemise poole. See erilist austust ja tähelepanu teeniv esimene nooreestlane on Kristjan Jaak Peterson. Ta tahtis kirjutada juba 1818. a. mitte ainult harimatule, vaid ka haritud lugejale; on esimene Eesti lüürik, kes «maakeelega» söandas teostada midagi uut ja julget, kel usku oli oma rahva ja keele tulevikku, ajal, kui seda veel kellelgi polnud ja kelle sarnast harva leida hilisemategi luuletajate juures möödunud aastasaja kestes.