«Leilimaastikud» ammutavad inspiratsiooni klassikalisest värsikultuurist, astudes sellega teadlikku dialoogi – kord austavalt järgides, kord mänguliselt parodeerides. Meditatiivne riim ning rütm, mis on tänapäeval haruldaseks jäänud, kannavad järjepidevust eesti luuletajate varasemate põlvkondadega. Luulekogu tekstid pärinevad aastatest 2020–2025; osa värsse on varem avaldatud veebis ja mõni luuletus on osalenud iga-aastasel Otepää riimkroonika konkursil (eriauhind 2022).
Vormivalik ulatub kindlarütmilisest uusromantilisest värsist idamaiste gaseelide, vanaislandi ljóðaháttri ning vanakreeka heksameetrini, kus eelistatud on rõhulis-silbiline värsitehnika. Mõjutusi leidub ka keskaegsest truvääri- ning trubaduuriluulest. Lisaks esineb luulet lõunaeesti (mulgi ja tarto) keeltes ning regivärssi.
Mitmekihiline kogu kõneleb arhetüüpide, unenäoliste ilmutuste ja siserännakute kaudu, suheldes kollektiivse kultuurimälu süvatasanditega – muinasjumalatest ning šamanistlikest praktikatest ida filosoofia, lääne esoteerika ja katoliku pühakuteni. Autor seob kogemusi loodusdetailide, linna- ning külamaastike motiividega, avades neis unustatud rituaale ja ökoloogilist maailmatunnetust.
«Leilimaastike» ajaline mõõde ulatub aluspõhja kivististest ning soome-ugri ürghõimudest põlvkondadeülese pärimuse kaudu tänapäeva. Seitsmeosaline eepiline poeem «Nikander ja Luise» põhineb Peipsi-äärsest vanausulisest perest pärit Eesti ohvitseri Nikander Pekarski ning tema abikaasa elulugudel. Leidub küllalt ainest kaugemaistki maadest ja kultuuridest. Näiteks on luuletsükkel «Madžnun al-Qalbi diivan» algse impulsi saanud autori Usbekistani-reisist, teisale on aga jälje jätnud külaskäigud võitlevasse Ukrainasse. Originaalloomingut täiendavad mõned luuletõlked [i:9735]ilt, John Keatsilt, [i:1287]ilt jt autoritelt.
Aimates elu igavest ringkäiku ning vastandite ühtsust, on inimene lahutamatu tervik oma kodu, esivanemate, lapsepõlve ning saatusega; teadvust ei tarvitse tingimata tajuda individuaalsena. Religioosset hardust täiendab «Leilimaastikes» mulgilik kavalus – arusaam, et jumalatega ei pea suhtlema üksnes alandlikult, vaid võib sõlmida ka vastastikku kasulikke tehinguid. Püha ja mängulise, isikliku ja müütilise, ajaloo ning igaviku kokkupuutel püüeldakse lõplike vastuste asemel äratundmise poole.
