Leo Rohlin alustas oma loomingulist tegevust 1960-ndate aastate teisel poolel, ajal, mil Nõukogude Eesti keraamika hakkas välja arendama oma dekoratiiv-monumentaalset suunda. Leo Rohlini mehelikult lakooniline vormikäsitlus paistis sellel taustal eredalt silma. Siitpeale on ta sammuand julgelt oma individuaalsel loomingulist rada: Eelkõige ei läinud ta kaasa 1970-aastate eesti keraamikas vohava pop-kunsti ja sürrealismi liikumistega, vaid rõhutas oma kunstis konstruktiivset-geomeetrilist elementi, ning teiseks pööras just Leo Rohlin neil traditsioonilist tarbekunsti hülgavatel aastatel suurt tähelepanu tarbeeseme loomisele.

Küllaltki mitmekesise, fantaasiarikka ja rahutult muutuva eesti keraamika taustal tundub Leo Rohlini kunstis peituv olemus ja väärtus olevat midagi jäävat ja põhjapanevat. Looduses esinev tasakaal, harmoonia on tema kunsti impulsid. Kunstnik ei kopeeri loodust, vaid mõistab asjadest enestest sõltuvat ja tulenevat tasakaalu.