«Liivaraamat» ja «Shakespeare’i mälu» on Argentiina klassiku Jorge Luis Borgese (1899–1986) kaks viimast jutukogu. «Liivaraamatut» pidas Borges ise elu lõpul oma parimaks proosateoseks.

Labürintlikud ja sümbolistlikud lood viivad lugeja kaasa teisikute viirastuslike ilmutuste, ajaülese armastuse, ketserlike sektide, iidsete ja ainult ühest sõnast koosnevate kirjanduste, lõputu raamatu, matemaatikateadust kummutavate kivikeste, müstilise Paracelsuse ja inimeselt inimesele rändava Shakespeare’i mälu maailma. Borgese käekiri on eksimatult selge ja äratuntav, teisalt ei ole tema lood kunagi ainult tema lood – ehtborgeslik jutulõng põimub pidevalt mitmesuguste niitidega, mis juhivad lugeja põgusalt kord ühe, kord teise autori juurde, ning sõlmib ta nende peente kõrvalepõigetega tohutusse mõttevoolude ja kirjanduslugude punutisse.

Raamatule on saatesõna kirjutanud [i:15412].

Loomingu Raamatukogus on varem ilmunud ka Jorge Luis Borgese teosed „Hargnevate teede aed“ (1972, nr 5–6), „Kunsttükid“ (1976, nr 50) ja „Aleph“ (1987, nr 15–16) [i:3952] tõlkes.