Linn

Surm ei too valgust, tunnelit ega viimset kohtumõistmist. Tuleb hoopis hallis jopes mees, pruun kaust käes, ja teatab, et enne üleandmist tuleb ehitis üle vaadata.

Ehitiseks osutub ühe inimese elu.

Mälestustest hakkab kerkima Linn. Sinna ilmuvad majad ja tänavad, sillad ja väravad, kõrtsid, kontorid, park, kabel – ja isegi üks peldik. Mõni maja seisab kindlalt, mõni on viltu, mõni vajub liiva. Igaühe vundamendis on mõni armastus, loobumine, rumalus, heategu, reetmine või õigustus.

„Linn“ on musta huumori, absurdi ja valusa eneseirooniaga romaan sellest, mida inimene oma elust tegelikult ehitab – ja mis sellest kõigest lõpuks teistele jääb.