Luulekogu «Linn on mets» võiks anda lugejale ühe võimaliku mustri, kuidas enese sees lahendada tänapäeval paljude jaoks oluline vastuolu vanavanemate maakodu suvelooduse ja kiire igapäevase linnaelu vahel.
Kogu, nagu paljud muuski asjad maailmas, algab armastusest. See on noore kogenematu inimese puhul sageli kergestipurunev teema, nii ka siin. Kuid järgnevad valumõtted sunnivad «peategelast« ennast sügavamalt läbi mõtlema, uuesti leiutama. Mingitlaadi lahendus sellest sünnib – salaja ning kogemata. Kuidas täpselt, selgub juba lugedes.
tule mulle järgi hõbedat täis jälgi pidi tule kaasa sinna, kuhu ma üksi lähen tule vaatama, kui ma ei taha kedagi nägema tule kuula mõtteid, mida ma salajas hoian tule selg ees õiget pidi see rada ei kõlba tule minnes minemata ei saa tule kinnisilmi silmadega näed valesti tule, helinad kõrvus muidu mõtteid ei kuule tule ja tantsi minuga varju asemel tule ja laula minuga kaja eest tule ja jutusta mulle muinasjutte teisest ilmast...
