Ajaloolisest aspektist lähtuvalt omavad linnade metsad Eesti metsanduse arenguloos suhteliselt tagasihoidlikku kaalu. Saanud alguse 13. sajandil, oli nende osakaal metsade pindalas tagasihoidlik.

Käesolev väljaanne on viimase sõja järgsel perioodil esimene, kus uurimisobjektiks on munitsipaalmets, mistõttu on siin keskendutud ajaloolisele probleemistikule ja momendiseisu ning suundumuste fikseerimisele. Seejuures pälvivad enamat tähelepanu linnad, mille ajaloolised metsad on olnud uurimisobjektiks ka varasemal perioodil (eeskätt Tallinn, vähemal määral Tartu ja Rakvere). Kõrvale on jäänud linnahaljastuse ja -ökoloogia lai probleemistik.