Eesti Kunstiakadeemia dissertatsioonide sarja neljanda köitena on ilmunud Lilian Hansari uurimus «Linnast muinsuskaitsealaks. Linnaehituslike struktuuride muutused Eesti väikelinnades 13.–20. sajandil» (eesti keeles, ingliskeelse resümeega).

Eesti Kunstiakadeemia muinsuskaitse ja restaureerimise osakonna juhataja professori Lilian Hansari doktoritöö annab ülevaate kümne Eesti vanalinna – Haapsalu, Kuressaare, Lihula, Paide, Pärnu, Rakvere, Tartu, Valga, Viljandi ja Võru – linnaehituslikust kujunemisest alates keskajast kuni 1970. aastateni. Tähelepanu on suunatud erinevate ehitusperioodidel toimunud plaani- ja hoonestusstruktuuri muutuste ja nende põjuste esiletoomisele ning vanalinnade kaitse ettevalmistamisele. Vanalinnad on sarnase, aga samas erineva arengu sümbioos. Igal uuel perioodil on püütud saabuvale tulevikule ruumi teha. Vana asemele või kõrvale on kerkinud uus, olles märgiks erinevate aegade tõekspidamistest. Muutustega on kaasnenud varasemate kultuurikihistuste hävitamine ja uute loomine. Nii peegeldavad vanalinnade pikka ajalugu ühest küljest küll erinevate ajastute arhitektuurikihistused, teisalt aga ebaühtlane hoonestusstruktuur. Tänavapildis on tüüpiline hoonestuse kõrguse vahelduvus ja tühjade kruntide lüngad, tähistades kunagisi lõppe ja uusi algusi.

Seega sai muinsuskaitse pärandiks sajanditepikkuse ajalooga, kuid vastuolusid peegeldavad vanalinna – need on linnad, mis asuvad üksteise peal ja all, linnad, millel on olnud palju algusi ja sama palju lõppe. Kuid ajaloo mitmekihilisus ja tähenduslikkus ühendavad sadade aastate vanuseid linnu ning lepitavad kontraste.