Südamlikud lühilood autori elust ja valimik tõlkeluuletusi sh 6 Milarepa laulu.

Pühapäev

Kui ma veel keskeas olin ja olin hea palgatööline, oli meil kombeks kevadeti ja suvel, mitte puhkuse ajal, komme nädalalõppudel mereääres rannal pikniku pidada, nautida kevadist või varasuvist ilma ja maitsta kaasavõetud pirukaid ja juua teed. Vaatasime ilma ja tegime ilmast ja üksteisest fotosid. Pidasime vestlust. Siis olid lapsed veel kolm-neli ja aastane (Kadri sündis hiljem, mõne aasta pärast). Kui piknik peetud sai sõitsin vahel poodidesse oste tegema. Vaatasin raamatuid ja CD -plaate. Vahest võtsin vanema tüdruku ka kaasa. Koju tulles vaatasime telekaekraanil tehtud fotosid ja kui plaat oli ostetud kuulasime, pilte vaadates muusikat. Nii veetsime nädalavahetust ja need piknikupäevad olid enamasti pühapäevad. Kord pühapäeval, oli soe suvealguse päev, kui Riina soovis kaubamaja koos külastada. Ema valis talle hoolikalt puuvilase tennisekleidi ja valge pitskübara, käekott oli üleõla paelaga risti puusal. See oli tõesti ilus varustus ja teda oli hea vaadata – kolmeaastane, nagu ta oli. Avasin talle tagaukse ja nüüd istus ta diagonaalis, autoakna kõrval ja vaatas jumalikusrahus välja. Ma valisin sõidukiiruse nii, et kordagi ei pidanud valgusfooride taga peatuma ja sõitsin nii sujuvalt kui auto sõitis. Sõitsime Stockmanni kaubamajja. Vaatasime kaubariiulite vahel omale sobivat, lihtsalt vaatasime, sest meil oli tõesti kõik juba olemas. Siis sõitsime jälle treppidega järgmistele korrustele, kui jätsin teda ka üksi riiulite ette ja jalutasin edasi. Mõne aja möödudes läksin teda vaatama. Riina seisis kassa juures ja küsis müüjalt, huvitava intonatsiooniga –«Kus issi on?». Müüja vastas sama rahulikult, et näe tuleb sealt. See pühapäev on mulle nii meelde jäänud, kui siin nüüd kirjutan.