«Loomade kaebus inimese vastu» paikneb Puhtuse Vendade 10.-11. sajandil Araabias valminud 51 traktaadist koosneva nelja-osalise teose – tolle aja teadmisi esitava entsüklopeedia – teises osas (üleminekul zooloogialt inimesele).

Tegemist on mütoloogilise jutustusega, milles koduloomade esindajad kaebavad neile osaks saanud julma kohtlemise ning inimeste põhjendamatu upsakuse ja sõgeduse üle. Koduloomade kaebusega ühinevad metsloomad, linnud, putukad, roomajad ja vee-elukad, kes kõik saadavad oma esindajad džinnide kuninga ette seal toimuvale kohtuprotsessile. Protsessil peavad loomad kõnesid, milles mõistuslike ja loodusteaduslike argumentide abil kujutatakse nende paremust.

See on keskaegses kirjanduses ainulaadne teos, mis mõistab hukka inimese omavoli looduse kallal ja astub välja madala-mate liikide kaitseks. Sama sõnum on aktuaalne ka täna-päeva kontekstis looduskaitse ja rohepöörde teemade kõrval (USA Kongressile saadetud „Animal Legal Defense Fund. Animal Bill of Rights").

10. sajandil Bagdadi ja Basra Lõuna-Iraagi teaduse- ja kultuurikeskustesse koondunud teadlaste ja filosoofide hulgast esile kerkinud Puhtuse Vendade eesmärgiks oli puhastada võimekate inimeste hinged maise olemise hämust. Nende 51 traktaadist koosnevat, ainevaldkondade kaupa neljaks osaks jaotatud entsüklopeedilist teost, kuhu kuulub ka mütoloogiline jutustus «Loomade kaebus…», võiks seostada mitte ainult gnostiliste suundumustega, vaid ka islami müstika, sufismiga. Suurteose koostajad ja kirjutajad on lähtunud põhimõttest otsida teadmisi kõikjalt. Nõnda on võimalik jälgida paljusid erinevaid suundumusi, sest need lähtuvad autorite kasutada olnud allikatest.

«Loomade kaebus…» on sillaks loodust ja vaimuteadusi käsitlevate tekstide vahel ning selles vaetakse inimeseksolemise vastutust – ainult harmoonilistele, kogu loodu eesmärki kehastavatele inimestele omistab kohtunik võimu loomade üle.

Järelsõna on raamatule kirjutanud tõlkija Kalle Kasemaa.