Eesti naise peakate – linik, rätik, müts või tanu – oli algselt märk neiu siirdumisest abielunaise seisusesse. Vanarahva kombe kohaselt tohtisid ainult vallalised tütarlapsed käia paljapäi. Peakatte mõte oli kaitsta mõrsjat pahade vaimude eest. Alles hiljem kujunes peakattest – loorist – puhtuse ja süütuse sümbol.

Kui eestlaste uskumused välistasid pruutkleidi isetegemise, siis mõrsjaloori on pruut ajast aega võinud ise valmistada või kanda vanematelt ja sugulastelt päranduseks saadud loori. Omaaegne moeajakiri «Siluett» sisaldas 1965. aastal lisaks kandmisõpetusele ka lõikelehte pruudiloori valmistamise lõigetega. Kalleid käsitsi tehtud pitsloore pärandati vanasti emadelt tütardele.

Tänapäeval ei ole siiski karta, et pruudiloori kandmise võimalus kaduma kipub. Uuringud näitavad, et Eesti ühiskonnas hinnatakse abielu kõrgelt, sest see toetab traditsioonide püsimist ja on kõige parem viis partnerile oma pühendumust tõestada.